Raamatu „Weapons of Math Destruction“ arvustus

Tehnoloogia areng on muutnud võimalikuks ülisuurte andmemahtude kogumise, hoiustamise ja kasutamise. Big data on üks kiiremini kasvavaid IT segmente – uusi startup’e, mis pakuvad tehnoloogiaid struktureerituid ja struktureerimata andmete kogumiseks, haldamiseks ja analüüsimiseks, tekib nagu seeni pärast vihma. See on valdkond, mis tekitab kahetisi tundeid. Ühtpidi on hirmuäratav, et kuskil pilves on miskit, mis teab sinust rohkem kui sa isegi. Teisalt räägivad selle pooldajad, et rohkem andmeid tähendab ka täpsemaid andmemudeleid ning paremini toimivaid algoritme. Need omakorda aitavad muuta otsustusprotsessid efektiivsemaks, vähendades otsustes sisalduvat subjektiivsust ja viies nõnda suurema õigluseni. Vähemalt teoorias peaks see nii olema…

Cathy O’Neill on aga teist meelt. Raamatus „Weapons of Math Destruction“ väidab ta, et matemaatilised mudelid ning infotehnoloogilised edusammud, mis on andnud võimaluse asendada inimeste erapoolikud ning mitteobjektiivsed otsused automatiseeritud ja mudelitel põhinevate otsustusprotsessidega, ei paranda tehtud otsuste kvaliteeti, vaid viivad hoopis suurema ebaõigluse ning diskrimineerimiseni. Tema arvamus põhineb näidetel, mis hõlmavad eri valdkondi, ulatudes näiteks algoritmidest, mida kasutatakse finantssektoris laenutaotluste läbivaatamiseks ja kindlustusmaksete määramiseks, kuni algoritmideni, mida kasutatakse õpetajate hindamise ning töötaotlejatele „jah“ või „ei“ sõna ütlemiseni. O’Neill ei taha öelda, et kõik algoritmid on halvad – seda kindlasti mitte. Big data mudelitel, mis on n-ö kahjustavad ja millele ta oma raamatus keskendub, on kolm tunnust: läbipaistmatus, toimimine suures ulatuses ning kahju tekkimine. Teisisõnu on need justkui suur must karp. Seejuures seda, mis seal karbi sees on, teavad vaid matemaatikud ja koodikirjutajad. Samas mõjutavad nad suurt hulka inimesed. See tähendab, et süsteemsed vead nendes võivad rikkuda elusid.

Kahtlemata paneb see raamat mõtlema. Tekib näiteks küsimus, kas see, kui anname otsustusprotsessis juhtiva rolli üle arvutitele, mis kasutavaid vaid mineviku andmeid, tekitab tõepoolest iseenesest olukorra, kus minevik kordub? Ilustamata ja lihtsustades öeldes: rikkad jäävad Big data mudelite toel rikkaks ning vaesed vaeseks? Kas katse elimineerida algoritmide abil otsustes subjektiivsust, ei või viia tõsisemate tagajärgedeni, kui kõhutundel ja eksperthinnangul tehtud üks vale otsus? Jah, küsimusi tekib palju. Kindlat seisukohta ega vastust minul siin ei ole. Ütlen ausalt, et ka minus tekitavad mudelid, mis näiteks krediidireitingute määramisel tuginevad Facebookist kättesaadaval infol, pisut skeptilisust. Ja skeptitsismi aluseks on just arusaamatus. Ma ei ole kindel, et kõik on modelleeritav ja allub teatud seaduspärasustele. Veel enam, usun ja arvan, et muutes midagi automaatseks kaob ka vastutus. Põhjendus, et mudel ütles nii, ei pruugi olla otsuste vastu võtmiseks piisav. Nagu O’Neill oma raamatus väga selgelt välja toob, ka mudelid eksivad ja neil eksimustel võib olla kõrge hind.

Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis paneb mõtlema big dataga seotud ohtude üle. Olgugi et big data revolutsioonile ei maksa kätt ette panna, väärivad selle võimalikud negatiivsed mõjud läbimõtlemist, analüüsimist ja kajastamist. Üksnes nõnda on võimalik kitsaskohtadele reageerida ja ühiskonna heaolu suurendada.  

Eetikakoodeksist ACMi näitel

ACM ehk Association for Computing Machinery on organisatsioon, mis toob kokku arvutite arenduse valdkonnas tegutsevad professionaalid, haridustöötajad ja teadlased. ACMi eesmärk on edendada valdkonna kõrgeimaid standardeid, adresseerida esile kerkinud väljakutseid ning muuta ühtlasi ka kõnealuse kutseala ühised seisukohad ühiskonnas tugevamaks. Selle organisatsiooni eetikakoodeks koosneb 24 punktist, mille täitmist arvutiteaduste professionaalilt nõutakse. Täpsemalt on need nõudmised jaotatud nelja osasse.

Esimene osa ACMi eetikakoodeksist keskendub üldistele eetilistele nõudmistele. Rõhutatakse, et ACMi liikmed peavad panustama ühiskonda, vältima teiste kahjustamist, olema ausad, usaldusväärsed ning õiglased, austama autoriõigusi ning intellektuaalomandit ja pidama lugu teiste privaatsusest ning konfidentsiaalsusest.

Teises osas keskendutakse juba konkreetsematele erialastele kohustustele. Erialaselt peavad ACMi liikmed püüdlema kõrgeima kvaliteedi ja efektiivsuse poole, töötama selle nimel, et  omandada ja säilitada erialane kompetents, tundma tööga seotud õiguslikku raamistikku, aktsepteerima ja andma tagasisidet, hindama arvutisüsteeme ja analüüsima nendega seotud riske, austama kokkuleppeid lepinguid ning määratud kohustusi, parendama üldsuse teadmisi arvutimaailmast ja kasutama arvutisüsteeme üksnes tööga ette nähtud korras ning toimingutes.

Eetikakoodeksi kolmandas osas on kajastatud nõudmisi, mis on kirja pandud organisatsiooni ja ettevõtte juhi perspektiivist. Nende kohaselt  peavad ACMi liikmed, kellel on juhtivad positsioonid, edendama ühiskondlikku vastutustundlikkuse olulisust ettevõtte kultuuris, kasutama oma organisatsiooni ressursse nõnda, et luua arvutisüsteeme, mis parendavad tööelu kvaliteeti, vastutama selle eest, et ressursse kasutatakse sihipäraselt,  kindlustama, et nende vajadused, kes arendatavaid infosüsteeme hakkavad kasutama või kes on neist enim mõjutatud, oleksid arendusprotsessis arvesse võetud, koostama organisatsiooni reeglistikke, mis kaitsevad kasutajate privaatsust, ja looma võimalusi, et juhitava ettevõtte/organisatsiooni liikmes saaksid end arvutisüsteemide valdkonnas harida.

Neljas osa puudutab eetikakoodeksi täitmist. Eetikakoodeksi rikkumist ei peeta ACMi liikmelisusega kooskõlaliseks.

Nendele printsiipidele otsa vaadates ei tundu neis olevat midagi, millega ei peaks nõustuma. Tõsiasi, et need algavad üldiste põhimõtetega, mida võib üle kanda ükskõik missugusele teisele valdkonnale, näitlikustab selgesti, et arvutispetsialist ei ole mingisugune erisugune loom, kellele kehtivad erisugused reeglid. IT eetikakoodeks on tuletatud üldtunnustatud eetilistest põhimõtetest. Sotsiaalse vastutustundlikkuse aspekt, mida ACMi eetikakoodeksi nii mitmeski punktis rõhutatakse, toob seejuures esile, et selles valdkonnas tehtu puudutab ühiskonda laiemalt. Seetõttu on oluline, et eetikakoodeksit järgitakse.

IT turvariskidest

Internet on kahtlemata avardanud inimeste võimalusi ja teinud mitmeid toiminguid kordades lihtsamaks ning mugavamaks. Samal ajal kätkeb see endas ka ohte. Me kõik oleme kuulnud, kuidas IT-kurjategijad kasutavad oma tehnilisi oskusi, et tungida sisse arvutisüsteemidesse ja varastada konfidentsiaalseid andmeid ning tundlikku infot. Kuid on ka teist tüüpi IT-kurjategijaid, kes ei vaeva oma pead keeruliste koodide murdmisega, vaid kasutavad ära arvutisüsteemide kõige nõrgemat lüli – inimest. Kuuldes meediast lugusid skeemidest, mille kaudu on inimestelt raha ja andmeid välja petetud, võib paljude esmane reaktsioon peegeldada küsimust, kuidas küll saab olla nii naiivne ja kergeusklik. Ent inimpsühholoogia on kord juba omamoodi konstruktsioon, mistõttu on inimeste käitumist tihtilugu keeruline loogikaga selgitada. Seejuures IT-petturid on inimpsühholoogia nõrkused osanud kahjuks üpriski edukalt enda kasuks tööle panna.

Üks sagedamini esinevaid internetipettuse skeeme on Nigeeria ja muude võltskirjade saatmine. Olgu nende kirjade sisuks loteriivõit, pärandus või hoopis miskit kolmandat, nende eesmärk on ikka ja alati üks: ohvritelt raha välja petta. Seejuures aasta aastaga on seesugused kirjad teinud kvaliteedihüppeid, nõudes kasutajatelt rohkem tähelepanelikkust taoliste kirjade äratundmisel. Tõepoolest, kui vigases eesti keeles kirjutatud email kusagilt Kurrunurrumaalt päranduse saamise kohta tundub kaine mõistusega mõeldes täiesti absurdne, siis korrektses eesti keeles koostatud e-kiri, mis kutsub üles hätta sattunud sõbrale raha üle kandma, kujutab endas lõksu, millesse tõenäoliselt võib juba suurem hulk inimesi sisse kukkuda. Siinkohal tekib küsimus, kuidas oleks võimalik sellist riski maandada.

Tehnoloogia poole pealt on oluline, et spämmifilter toimiks. Võltskirjade  inimeste primaarsest postkastist eemale hoidmisega vähendatakse tõenäosust, et need avatakse ning nende ohvriteks langetakse. Oluline on ka, et arvutitesse on paigaldatud viirusekaitsetõrjed, tulemüürid ja operatsioonisüsteemi uuendustega käiakse kaasas. Seejuures kui mõni tuttav hakkab ühel hetkel kahtlasi kirju saatma, on tõenäoline, et tema emailikonto või arvuti on kaaperdatud, ning teda tuleks sellest informeerida.

Väga tähtis on ka suurendada inimeste teadlikkust selles vallas. Eriti just IT-maailmast kaugemal olevaid isikuid on vaja koolitada nägema ja ära tundma Internetis valitsevaid ohte ja jagama neile õpetussõnu, kuidas säärastel juhtudel käituda. Mida rohkem ka meedias selliseid juhtumeid ja ohte kajastatakse, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et pettuste ohvriks langetakse. Inimesed peaksid meeles pidama, et kui miski tundub liiga ilus, siis reeglina on see pettus. Teisisõnu oluline on säilitada kaine mõistus. Lotoga pole näiteks võimalik võita, kui eelnevalt pole lotopiletit ostetud.

Võrgupettuste ohvriks langemise tõenäosust aitavad leevendada ka kindlad reeglid. Kui on teada, kellele kahtlastest kirjadest raporteerida, aitab suhtlus eksperdiga loodetavasti ära hoida uisapäisa tegutsemist. 

Teistmoodi IT

Ütlen kohe alguses, et mul väga hea meel, et IT seadmete tootjad on  mõelnud välja niivõrd palju eripalgelisi lahendusi, mis võimaldavad arvutit kasutada ka neil, kes pole päris tavalised. See on teema, mille peale paljud tihtilugu ei mõtle, mistõttu oli selle nädala lugemine väga huvitav ja silmiavardav.

Üks tugilahendustest, mis mulle oma uudsuse poolest silma hakkas, oli Tracker Pro. See seade võimaldab arvutit juhtida peaga. Sisuliselt on see arvutihiire aseaine, andes neile, kelle käed liiguvad vähe või ei liigu üldse võimaluse teostada kõiki hiire funktsioone pealiigutuste kaudu. Seade on vaja lihtsalt ühendada arvutiga ja see töötab nagu hiir.

Kuidas Tracker Pro täpselt töötab? See seade paigaldatakse arvutiekraani või laptopi külge. Tracker Pro kõrgeresolutsiooniga kaamera jälitab  väikest otsaesisele või prillidele peegelduvat markerpunkti ja juhib nõnda arvutit. Täpsemalt konverteerib Tracker Pro pealiigutuse hiire liigutuseks. Kõike, mida saab teha tavalise hiirega, saab teha ka Tracker Pro’d kasutades.

Kokkuvõttes on rõõmustav tõdeda, et IT seadmete tootjad ei ole erivajadustega inimesi unustanud. Hiire liigutamine, mis võib tunduda paljudele niivõrd elementaarne tegevus arvuti juhtimiseks, ei ole seda nii kõikidele. Alternatiivsed lahendused on seetõttu väga vajalikud ja loodan, et see IT seadmete suund areneb veelgi edasi, muutes arvuti kasutamise puuetega inimestele mugavamaks ning kättesaadavamaks. Tracker Pro puhul jäi silma, et selle hind ulatub ligikaudu 1000 dollarini, mida võib pidada üpriski krõbedaks maksumuseks, mistõttu ei pruugi see olla kõigile, kes seda seadet vajaksid ja sellest kasu saaksid, taskukohane.   

Veebilehtede kasutatavusest ja meeldivusest

Mõeldes veebilehtede kasutatavuse ja meeldivuse peale, ei tulnud mul esmajoones ühtegi väga head näidet pähe, mis teistest ülemäära oma positiivsete või negatiivsete aspektide osas välja paistaks. Kuid kui hommikul oma tavapärast ajalehtede veebilehtede tuuri tehes silme ees suures reklaamide rägastikus kirjuks läks, otsustasin, et keskendun veebilehtede häid ja mõnevõrra häirivaid näiteid otsides  uudiseid kajastavatele saitidele. Kasutajakogemuse või õigemini –emotsiooni lõikes võivad need olla väga erinevad.

Minu üheks suureks lemmikuks on Financial Times’i veebileht. See on selgelt üles ehitatud. Eraldatud on näiteks arvamusaritiklid, blogid, mahukamad kirjatükid, ettevõtteid ja finantsturge puudutavad uudised ning eri sektsioonide vahel on väga lihtne navigeerida. Teisisõnu on juba esmasel kasutamisel kiiresti mõistetav, mis tüüpi artikliga on tegu. See tähendab ühtlasi, et enesele enim huvipakkuvate teemade kohta on uudised väga kiiresti üles leitavad.  Samal ajal kui sektsioonide abil saab kergesti leida enim meelepäraseid ja huvipakkuvaid artikleid, annab enim loetud artiklite top5 ülevaate teemadest, mis on hetkel n-ö „kuum“. Mis on samuti oluline: ka visuaalselt on see leht elegantne. Olgugi et Financial Timesi paberlehe lugemine sarnaneb justkui tapeedi lahtirullimisega, siis nende online-väljaanne ning selle kasutamine väga meeldiv.

Delfi.ee lehte külastades jääb aga samas tihtilugu mulje, et oleks sattunud justkui vilkuvate valgusfooride vahele. Suured (ja lausa häirivad) reklaamid varjutavad uudised. Iseenesest pole funktsionaalsuse mõttes delfi.ee ja ft.com vahel suuri erinevusi. Ka delfi.ee lehel saab valida eri väljaannete ja sektsioonide vahel, lehel huvipakkuvate artiklite leidmine ning navigeerimine pole keeruline ning see on hallatav ja arusaadav juba esimest korda lehele sattudes. Ometi julgen öelda, et kasutajakogemus sellel lehel pole samaväärne ft.com lehega, jäädes viimasele kõvasti alla.

Veebilehtede puhul on minu arvates väga oluline ka esteetika ehk missuguse mulje veebileht jätab. Sellest sõltub väga palju, missuguse emotsiooni kasutaja lehelt saab. Värvilised ja segavad reklaamid tähendavad vähemalt minu puhul seda, et kaua ei taha ma sellel leheküljel viibida. Loen ära üksnes pealkirjad ning seejärel lahkun. Usun, et see ei peaks olema ühe uudisteportaali mõte. Vähemalt olemuslikult peaksid need edastama uudiste sisu. Mõistan, et reklaamipinna müük on oluline tuluallikas, aga kuskil läheb sellega piir. Uudiste portaalid võiksid jääda siiski kohtadeks, kus edastatakse uudiseid ning mitte omandada reklaampinna funktsiooni.

Arendus- ja ärimudelitest Dropboxi näitel

Arvestades, et elame täna justkui startup’ide kultuses, võib tekkida küsimus, missugust arendusmudelit on kasutanud tänaseks kõrgustesse tõusnud suured startup’id. Nii mitmelgi neist on olnud alguspunktiks lean startup metodoloogia, mis on oma olemuselt scrum mudeli sarnane. Järgnevalt keskendun lean startup mudelile Dropboxi näitel.

Dropbox on hea näide lean startup põhimõtteid järgivast arendusmudelist, kus õppimisprotsessil ja pideval tagasisidel on oluline roll. Pea kümme aastat tagasi kuulus see tänaseks üle 500 miljoni registreeritud kasutajaga pilvepõhine andmekandja toodete hulka, mille vajalikkuse peale enamik inimesi isegi ei mõelnud. Äririskide minimeerimiseks ja klientide soovidele vastava toote arendamiseks sooviti panna inimesi Dropboxi kasutama juba selle arenduse algusfaasis. Lean startup arendusmudeli, mida tuntakse ka kui ehita-mõõda-õpi raamistik, üks peamisi tunnuseid ongi just nimelt see, et enne toote laialdasemat turuletoomist saadakse selle varakult kasutuselevõtjate käest tagasisidet. Nõnda on võimalik enne meeletute summade kulutamist adresseerida küsimusi, kas toote peaks üldse turule tooma, kas see töötab, kas see on majanduslikult elujõuline.

Lean startup mudeli esimeses etapis „ehita“ luuakse n-ö minimaalne elujõuline toode (minimum viable product), mille kaudu antakse edasi toote ideed. Dropbox seejuures ei andnud isegi välja füüsilist toodet. Selle asemel lõid nad lühikese video, milles tutvustati Dropboxi põhiväärtusi ning seda, kui lihtne on seadmete vahel faile jagada. Lean startup mudeli teise faasi „mõõda“  eesmärk on välja selgitada, kas toote vastu on piisavalt huvi ning missuguseid omadusi ja funktsionaalsusi peaks sellele lisama. Dropboxi video väljaandmise järel tõusis varakult kasutuselevõtjate hulk üleöö 5000lt 75000ni, mis andis Dropboxile signaali, et tootega võib edasi liikuda. Kolmandas ehk õppimise etapis on tänu varajaste kasutuselevõtjate tagasisidele võimalik saada arusaam, kas toote strateegiat või mõnda selle aspekti  on vaja muuta või kas tootearenduse peaks täielikult lõpetama. Et Dropboxi esmased kasutajad näitasid toote osas üles suurt entusiasmi, otsustati jätkata senise strateegia elluviimist.

Dropboxi ärimudel põhineb freemium lahendusel, s.t pakutakse nii tasuta toodet kui ka suuremate võimalustega tasulist versiooni. Samal ajal kui Dropbox Basic annab kasutajatele 2GB ulatuses ruumi ning on tasuta, on ettevõtetele välja mõeldud lahendused kuutasuga, mille suurus sõltub paketi omadustest. Täna on Dropboxil üle 500 miljoni kasutaja ning üle 150 000 ärikliendi, mis annab põhjuse arvata, et nende ärimudel on osutunud edukaks. 

Häkkeriks saamise ABC

Mis elukas on küll häkker? Laiemale publikule seostub ta üldjuhul võrgukurjategijaga – selline on meedia poolt loodud kuvand sellele terminile. Vene häkkerid sekkusid USA presidendivalimistesse, häkkerid varastasid Bangladeshi keskpangast 81 miljonit dollarit – need on uudised, mis minule esimesena pähe tulevad, kui ma mõtlen kontekstile, kus ma olen selle sõna kasutamist viimati kuulnud. Eric S. Raymondi määratluse kohaselt ei ole antud näidete puhul tegemist aga üldse mitte häkkerite, vaid kräkkeritega. Häkkerite ja kräkkerite vahel on suurt erinevus: esimesed neist loovad midagi, teised lõhuvad.

Soovides defineerida häkkerit täpsemalt on Raymondi käsitluse kohaselt oluline pidada silmas mitmeid aspekte. Esiteks, on häkker keegi, kes lahendab probleeme. Teiseks, õiged häkkerid ei sunni teisi jalgrattaid uuesti leiutama, vaid jagavad oma teadmisi, infot ja koodi. Kolmandaks, tõelised häkkerid ei kannata igavat ja nüri tööd - nad automatiseerivad tüütuid ja rutiinseid ülesandeid, et neist vabaneda. Neljandaks, häkkerid peavad lugu vabadusest, suhtudes vastumeelselt salatsemisse, tsensuuri ja veenmistaktikana pettuse kasutamisele. Viiendaks, tõelised häkkerid on kompetentsed keerukates valdkondades, mis nõuavad oskusi, keskendumist ja täpsust. Selline on tõelise häkkeri kirjeldus. Kuid kust alustada, kui soovitakse ühel päeval kanda seesugust tiitlit. Raymond jagab kirjatükis „Kuidas saada häkkeriks“ selleks soovitusi. Selleks, et häkkeriks saada tuleb:

• õppida programmeerima,
• hankida üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja seda kasutama õppida,
• õppida kasutama veebi ja kirjutama HTMLi,
• inglise keel korralikult selgeks õppida.

Nendele soovitustele on raske vastu vaielda. Arvan, et olgu tegemist häkkerluse või mõne muu valdkonnaga, omal alal tipptegijaks saamine nõuab pingutusi, õppimist, pühendumust. Just seda mõtet Raymond’i Hacker-HOWTO edasi annabki. Sügav huvi ja soov saada väga heaks on edasiviivad jõud. Häkkerite maailmasse tõlgituna tähendab see, et lihvitakse aina edasi ja edasi oma programmeerimisoskusi, õpitakse meistri tasemel kasutama veebi, kohandutakse kultuuriga ehk hakatakse kasutama üht avatud koodiga Unixit ning omandatakse kultuuriruumis valitsev keel ehk inglise keel. Valem ei tundugi nii keeruline. Teostus see-eest ei pruugi olla kõigile jõukohane, eeldades tahet õppida ning soovi jagada oma teadmisi, oskusi, töötulemusi teistega.

Laiem küsimus on muidugi, kes määrab lõplikult selle, kas üks häkkeriks pürgija on ka häkkeri staatuse vääriline. Arvan, et nii nagu igal pool mujal teenitakse tiitlid välja saavutustega. Kogudes austust ja tuntust häkkerite kogukonnas, muututakse isehakanud häkkerist teiste poolt tunnustatud häkkeriks. See arusaam on kooskõlas Raymondi soovituste sisuga.